Kliimamuutustega kohanemise integreerimine maakasutuse planeerimisse

Maakasutuse planeerimine hõlmab erinevaid haldusasutusi, kes tegutsevad kohalikul, piirkondlikul või riiklikul tasandil; kõigil neil on erinevad pädevused ja kohustused. Riiklikul tasandil käsitletakse küsimusi tavaliselt makroperspektiivist, võttes arvesse kogu riigi arengut; riigi tasandist madalamad tasandid edendavad mesoperspektiive, keskendudes piirkondlikele küsimustele; ning kohalikel tasanditel on mikroperspektiiv, keskendudes peamiselt oma kohaliku omavalitsuse kogukondade arengule (GIZ, 2011). Kohanemiskavade puhul tuleb need tasemed ühtlustada, liikuda ühises suunas. See võib olla keeruline, kuna visioonid ja huvid võivad olla vastuolulised. 

Lisaks nõuab edukas planeerimine paljude osalejate ja sektorite, näiteks põllumajanduse, metsanduse, elamumajanduse, transpordi, energeetika, keskkonna ja väga sageli üksikisikute panust. Nagu varasemad kogemused näitavad, on tavapärased (ülalt alla) planeerimise lähenemisviisid olnud dialoogi ja koordineerimise puudumise tõttu väga vähe edukad – osalemist on peetud eduka maakasutuse planeerimise põhiteguriks. See hõlmab kõigi asjaosaliste vahelist teabevahetust ja koostööd. Sidusrühmade osalemine peaks tagama, et kõik osalejad saavad sõnastada oma huvid ja eesmärgid dialoogis maakasutuse planeerimise protsessi kavandamis-, kavandamis- ja rakendamisetappides. See planeerimisvorm rõhutab ühist õppimist kohaliku või piirkondliku elanikkonna/sidusrühmade poolt ja nendega. Sidusrühmade täielik kaasamine on oluline, et määrata kindlaks tulevikuvisioon, seada prioriteedid seoses kliimamuutustega kohanemise ja katastroofiohu vähendamisega, vältida/minimeerida sektoritevahelisi konflikte ja võimaldada koostoimet. 

ELi poliitika ja toetused mõjutavad tugevalt maakasutuse muutusi piirkondlikul tasandil. Kavandamisetapis on vaja tugevat poliitilist toetust, mis on kavandatud meetmete rakendamise peamine liikumapanev jõud. Sidusrühmade nõuetekohane kaasamine on oluline, et tagada läbipaistev ja ühine planeerimisprotsess, mille tulemuseks on ühiselt kokku lepitud ruumilised meetmed. Maaomanike isiklikud huvid võivad siiski olla piiravaks teguriks, kui nad ei nõustu kavandatud maakasutuse muudatustega. Lisaks võib olla keeruline ühtlustada maakasutuskava olemasolevate planeerimisvahendite ja valdkondliku poliitikaga. Kava sujuva rakendamise tagamiseks tuleb vältida eri vahendite vastandlikke visioone ja eesmärke. 

Usaldusväärsete andmetepuudumine, ebakindlus kliimaprognoosides, tõhus koostöö ja teabevahetus eri osalejate vahel on ühised planeerimist piiravad tegurid. 

Maakasutuskava ei ole eesmärk omaette, vaid kasuliku ja säästva maakasutuse saavutamise vahend. Maakasutuse planeerimist ei tohiks seega alustada ilma, et põhjalikult kaalutaks ja arutataks selle rakendamiseks kättesaadavaid rahalisi vahendeid ja allikaid. Ilma selle tagatiseta satub isegi hästitoimiv kava peagi rahalistesse kitsaskohtadesse ning kavas ette nähtud meetmeid ei ole võimalik rakendada. Seega on võtmeküsimuseks planeerimise sidumine eelarvestamisega – või isegi parem eelarvestamine planeerimisega. 

Maakasutuse planeerimise edukuseteine aspekt sõltub kõigi osalejate suutlikkusest, eelkõige vastutavast juhtivast asutusest ning nendest institutsioonidest ja rühmadest, kes võtavad üle kava rakendamise kohustused. Nende võimete loomine on sageli oodatust keerulisem. Detsentraliseeritud maakasutuse planeerimise struktuurid on sageli olemas kogu Euroopas ja vastutus on jaotatud eri hierarhiate vahel. Nende struktuuride suutlikkus võib eri institutsioonide, riikide ja piirkondade lõikes olla väga erinev. Institutsioonilise koordineerimise puudumine, alakvalifitseeritud töötajad, sagedased personalimuutused, tasakaalustamatus heakskiidetud ülesannete ja olemasoleva suutlikkuse vahel ning orienteeritus pigem täitmisele kui planeerimisele piiravad sageli maakasutuse planeerimist. 

Maakasutuse planeerimise meetmed vähendavad kahjukulusid, jättes mõned tegevused riskipiirkondadest välja või luues tingimused, mille alusel võib nendes piirkondadeslubada konkreetset arengut. Zuidplaspolderit (Madalmaad) on kasutatud ulatuslikulinnaarendusprojektijaoks: piirkonnakliimakindluse tagamine ruumilise planeerimise abil tõi kaasa parema kulude ja tulude suhte kui üksikud kohanemismeetmed (nt üleujutuskindel eluase ja kohandatud taristu) (Bruin, 2013). Ouuringud (ntTröltsch, et al.,2012) näitavad, et kulude-tulude hinnangut on raske välja arvutada, seda kakliimaprognoosidesuure ebakindlusetõttu. Veel üks aspekt, mida tuleb arvesse võtta, on see, etruumilise kohanemismeetme tulude ja kulude suhevõibsõltuda erinevatestvaatenurkadest, tuues näiteks kasu konkreetsele kogukonnale, kuidvõib vähendadateatavate üksikomaduste väärtust. Näiteks Austriason mõnel juhul ümber kujundatud punased tsoonid (suure riskigatsoonid), mis on määratletud kohaliku omavalitsuse tasandilmaalihete ja üleujutustemõju vastu võitlemiseks kehtestatud ohutsoonide kavades(nt Neustift im Stubaital). See muudab nendes piirkondades majade ehitamise raskemaks või isegi võimatuks, mille tulemuseks on vara väärtuse kaotus. 

Maakasutuse planeerimist mõjutab paljude ELi poliitikavaldkondade ja direktiivide, sealhulgasühise põllumajanduspoliitika, linnudirektiivija elupaikade direktiivi,veepoliitikaraamdirektiivi,üleujutuste direktiivi,rannikualade integreeritud majandamise poliitika jne rakendamine. Teisest küljest eeldatakse, et kavandatud meetmed aitavad otseselt või kaudselt kaasa ka nende poliitikavaldkondade ja direktiivide eesmärkide saavutamisele. 

Näiteks ruumiliste planeeringute koostamise, arengukontrolli ning planeerimismeetodite ja -lähenemiste rakendamise kaudu võib ruumiline planeerimine aidata kaasa veepoliitika raamdirektiivi põhimeetmete edukale rakendamisele ning võib seega aidata edendada mageveevarude säästvat majandamist ja kaitset. Teine näide on Natura 2000 eesmärkide saavutamine koos arengueesmärkide saavutamisega ruumilise planeerimise kaudu (Simeonova jt, 2017). Sellel on suur potentsiaal tõhusalt vähendada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja tagada erinevate valdkondlike arengute vastavus loodust käsitlevatele õigusaktidele. 

Maakasutuskava koostamiseks kuluvaeg on vastuvõetav, sõltuvalt riiklikest eeskirjadest, asjaomase kava tüpoloogiast ja sellepatiaalsest ulatusest. Aeg sõltub kakäivitatavast osalusprotsessist ningvõimalikest konfliktidesteri ametiasutuste ja kaasatud sidusrühmade vahel. Kava rakendamine on samuti varieeruv ja kestab tavaliselt 5–10 aastat koos perioodiliste järjestikuste läbivaatamiste ja ajakohastamistega. 

Kliimamuutustega kohanemine maakasutuse planeerimise kaudu, millesvõetakse täielikultarvesse kliimamuutusi,nõuab pikaajalist visiooni ja pikaajalisi eesmärke. Kaaluda tuleksmaakasutuskavade korrapärast läbivaatamist (iga viie kuni kümne aasta järel),järgides paindlikku ja kohandatavat lähenemisviisi ruumilisele planeerimisele, et võtta arvesse teadmiste arengut ja meetmete läbivaatamist järk-järgult rakendatavate meetmete järelevalve alusel. Maakasutuskava kestus on suures osas seotud kavandatud meetmete kestusega,mis ulatub kahest või kolmest aastakümnest kuni rohkem kui 100 aastani, näiteks keerukate sekkumiste puhul, mille eesmärk on kaitsta rannikut või teha põhjalikke muudatusi maakasutuse jaotuses.