Jõgede ja lammide taastamine

Jõgede ja lammide taastamine ja taastamine hõlmab väga erinevaid meetmeid, mille ühine rõhk on jõgede looduslikel funktsioonidel, mis võivad olla inimsekkumise tõttu kadunud või halvenenud (nt tammide ja tammide ehitamine, setete süvendamine, jõgede looduslike vormide muutmine, taristu ehitamine lammile jne). Viimastel aastakümnetel on paljusid Euroopa jõgesid märkimisväärselt muudetud, et neil oleks vaid üks domineeriv funktsioon (nt navigeerimine) või veel mõned. Siiski ei ole ühepoolne kasutamine, jättes kõrvale erinevad funktsioonid, enam optimaalne ja see asendatakse integreeritud lähenemisviisiga. Jõgede ja lammide taastamine toimub selleks, et leevendada inimmuudatuste negatiivset mõju, mis ei too kasu mitte ainult jõe ökoloogilisele toimimisele, vaid ka inimühiskonnale, näiteks üleujutusriski vähendamise, vee kvaliteedi parandamise ja põhjavee taastamise korral. Üleujutused on looduslik süsteem, mida tuleb säilitada ja taastada. Jõgede ja lammide taastamine ja taastamine eeldab keerulisi ja pikki sekkumisi; tehnilise ja ökoloogilise komponendina on oluline suurendada toetust ja üldsuse teadlikkust.

Lammide ja jõgede märgalade taastamine ja taastamine pakub hooajalisi vee-elupaiku, loob kohalike kaldametsade koridore ning loob varjulisi jõe- ja maismaaelupaiku. Lisaks aitab see säilitada ja aeglaselt vabastada heidet veekogudest ning hõlbustab põhjavee taastamist ja parandab vee kvaliteeti. Paljude Euroopa muldade infiltratsioonivõime on maakasutuse märkimisväärsete muutuste tõttu muutunud; seetõttu on sademete hulk põhjaveekogumitesse sisseimbumiseks ja nende taastäitmiseks paljudes piirkondades piiratud. Kliimamuutustega seotud sademete varieeruvus ja äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine võivad põhjustada pikemaid põua- ja üleujutusperioode, mis halvendavad olukorda veelgi. Jõgede ja lammide taastamine võib aidata parandada hüdroloogilist režiimi ja tulla toime kliimamuutuste mõjuga. Lisaks võivad jõe märgalad aidata säilitada suudme- ja deltaökosüsteemide toimimist ning luua looduslikke maaelemente, mis toimivad tormipuhvritena, kaitstes seeläbi inimesi ja vara üleujutuskahjude eest, mis on seotud ka merepinna tõusu ja tormipuhangutega.

Veehoidlate mahutavuse parandamine lammil looduslike veekogumismeetmete abil on osa jõgede taastamisest ja taastamisest ning võib olla üsna kasulik üleujutusriski vähendamiseks. NWRMi rakendamine võib toimuda ka põllumajandusmaal; üldiselt jääb maa põllumajandustootjate omandisse ja seda kasutatakse ajutiseks veehoidlaks. Kinnipidamisalad on mõeldud jõgede maksimaalseks ärajuhtimiseks ja seega üleujutuste vältimiseks mujal. Hädaolukorras kasutatavad retentsioonialad võivad asuda suurte jõgede ääres, et võtta äärmuslikes tingimustes vastu suuri veekoguseid, et vältida eluohtlikke olukordi ja suuri kahjustusi mujal, näiteks linna- või põllumajanduspiirkondades.

Veel üks võimalus on veetundlike maakasutusviiside ja -tegevuste ümberpaigutamine väiksema üleujutusriskiga piirkondadesse, mis võib hõlbustada looduslikumate hüdroloogiliste režiimide taastamist (vt kohanemisvõimalus „Taganemine suure riskiga piirkondadest“). Nende meetmete maksumus võib olla suur, kui on vaja taristut ja majandustegevust mujal sundvõõrandada, lammutada ja ümber ehitada. Ümberpaigutatud alade jõgedel ja lammidel on suur taastamispotentsiaal, mis pakub mitte ainult paremaid elupaiku, vaid aitab kaasa ka üleujutuste eest kaitsmisele, luues uusi kinnipidamisalasid.

Mõnel konkreetsel juhul võivad meetmed käsitleda ka süvendustööde kohandamist muutustega vee sügavuses, laevatatavuses, erosioonis ja mudastumises jõgedes. Kui otsust laevaliikluse navigatsioonikanalite süvendamise kohta peetakse vältimatuks, tuleks süvendamisel minimeerida mõju ja/või tagada külgnevate alade piisavate ökoloogiliste tingimuste säilimine, näiteks luues puhverribad. Jõe ja selle lammide taastamise (ja rahastamise) rakendamine, samuti navigatsioonikanali süvendamise kompenseeriva lähenemisviisina, võib tagada elupaikade ja nende teenuste (näiteks üleujutuste eest kaitsmise) säilimise.

Euroopas on suurenenud huvi jõgede ja lammide taastamise vastu, nagu Madalmaade ruumilise planeerimise programmi „Room for the River“ puhul. See programm sisaldas mitmeid meetmeid jõesängide ja lammide taastamiseks, et luua jõgedele rohkem ruumi ja vähendada veetaset, näiteks: lammide langetamine, tammide ümberpaigutamine kaugemale sisemaale, tammide langetamine piki jõgesid ja suvepõhjade süvendamine. Muud näited on Ühendkuningriigi Anglia vesikonna majandamiskava, mis hõlmab mitmesuguseid jõgede taastamise projekte, mille eesmärk on leevendada hüdromorfoloogiliste muudatuste mõju. Muud lammide taastamise meetmed lähtuvad veepoliitika raamdirektiivist, nt , meetmed, mida rakendatakse Rheinvorland-Südis Reini jõe ülemjooksul, Bourretis Garonne’i jõel ja Long Eau jõel Inglismaal. Paljusid jõgede taastamise projekte kaasrahastatakse ELi programmist LIFE. Neid projekte koostatakse ja rakendatakse sageli, soodustades koostööd veetehnika, üleujutuste eest kaitsmise, maa majandamise ja looduskaitse vahel.

Selle kohanemisvõimaluse rakendamine nõuab eri osalejate (jõehaldajad, põllumajandustootjad, külaelanikud jne) kaasamist, et kohanemisvõimaluse vastuvõtmine oleks teostatav. Peamiste sidusrühmade varajane kaasamine on oluline mis tahes konfliktide, nt maakasutuse ja maaomandiga seotud konfliktide nõuetekohaseks lahendamiseks.

Jõgede ja lammide taastamise meetmete rakendamisel võib olla negatiivne mõju navigatsioonile ning erinev (nii positiivne kui ka negatiivne) mõju turismile, põllumajandusele ja kuivendamisele. Üldiselt peaks see avaldama positiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja elupaikade kaitsele. Siiski ei ole seda alati võimalik rakendada, sest mõnikord ei võimalda kunstlikud jõeservad jõge looduslikult taastada.

Edutegurid on üldiselt tihe koostöö haldusasutuste ja muude sidusrühmade vahel, toetuse suurendamine ja üldsuse teadlikkuse suurendamine. Kuna rehabilitatsioonimeetmed on väga juhtumispetsiifilised, sõltub nende tõhusus ja tulemuslikkus suuresti ka kohalikest tingimustest ja konkreetselt rakendatud meetmetest.

Jõgede ja lammide taastamisest saadav kasu hõlmab järgmist:

• suurem kaitse üleujutuste eest, mis on seotud sademete suure hulgaga, mis tuleneb jõesüsteemi suuremast vooluhulgast üleujutuste ajal ja/või veevoolu kiiruse vähenemisest;
• Suurem kaitse üleujutuste eest, mis on seotud merepinna tõusu ja tormitõusudega, tänu suudmealade ja delta märgalade puhvertegevusele;
• looduslike elupaikade säilitamine, parem ökoloogiline ühendatus ja sellega seotud positiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele;
• veeökosüsteemide funktsioonide ja nendega seotud inimühiskonnale osutatavate teenuste säilitamine;
• Suurenenud põhjavee taastamine.

Jõgede passiivne taastamine, näiteks jõgede hooldamisest loobumine, mis on odavam ja mida on lihtsam rakendada pikematel jõelõikudel, võib avaldada valgalale samaväärset positiivset keskkonnamõju kui kulukad aktiivse taastamise meetodid.

Kulud võivad olla erinevat laadi (nt investeeringud, hooldus, hüvitamine jne) ning Euroopa piires ja juhtumipõhiselt oluliselt erinevad. Näiteks Madalmaade programmi „Ruum for the River“ puhul võib põllumajandusettevõtetes vee säilitamise meetmete loomist hüvitada igal aastal põllukultuuridele tekitatud hinnangulise kahju eest või maksta üks kord maa väärtuse vähenemise eest. Mõlemat liiki kulud sõltuvad üleujutuse tõenäosusest.

Jõgede ja lammide, sealhulgas looduslike veekogude taastamine ja taastamine aitab kaasa selliste peamiste ELi poliitikavaldkondade eesmärkide saavutamisele nagu veepoliitika raamdirektiiv, üleujutuste direktiiv ning elupaikade direktiiv ja linnudirektiiv. Jõgede taastamist võib rahastada ka ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) maaelu arengu poliitika, INTERREGi (Euroopa territoriaalne koostöö) ja LIFE+ programmide raames.

Rakendamiseks kuluv aeg sõltub suurel määral kohaldamise ulatusest, sekkumisvaldkonna konkreetsetest tingimustest ja vastuvõetud meetmetest. Üldiselt on jõgede ja lammide taastamine ja taastamine keeruline protsess, mis nõuab pikaajalist sekkumist. See võib varieeruda ühest aastast (nt väga spetsiifilise ja piiratud sekkumise korral, nagu süvendamine või puhverribade loomine) kuni rohkem kui 25 aastani (nt programmi „Jõgede ruum“ puhul).

Pideva hoolduse korral võib enamik rehabilitatsiooniprotseduure kesta tähtajatult.